Edgar Allan Poe “Kellad” on üks tema tuntumaid luuletusi. Enamasti tõlgendatakse seda allegooriana eluhooaegadele, kaunitest hõbedastest nooruse kelladest kuni hirmutavate raudsest kirikukelladeni, mis heidavad vanadust ja surma.
Häired on helina valdkonnas täna Ma ei näe, kus see on pärit; Ma hüpata hirmust. Ma aknast välja vaadata, välk vilgub taevas, Ma tean, et me peame keldrisse enne tuuled karjuma poolt.
TORNAADO
Ma saan saali, mu vanemad on tõmmates oma rüüd Ma haarata koer ja kass, meil on kursis lootust. Halvim see möödub, seekord ta ei tabanud meid, Me tõmmata avada root kelder ukse ja läheb alla sügavusse.
Krahhi ja müha kaubarongi on peakohal Uks on peksma nagu see ei pruugi omada; me täis hirmu. Whoosh, Suhahdus, Suhahdus! Crash! Roar! Tuul ägamisega Puidu keldris ukse oigeid.
Häire on ikka virisemine, kuid maailmas on vaikne. Me ettevaatlikult avada ukse ja otsida välja. Meie maja on veel püsti, meie auto on okei, Tornado säästnud meie maja teisele päevale.