Põlisrahvad on tuhandeid aastaid elanud Põhja-Ameerika arktilistes ja subarktilistes piirkondades. Õppige, kuidas nad kohanesid oma väljakutseid pakkuva kodumaaga leidlike ja uuenduslike viiside abil Storyboard That!
Looge süžeeline kokkuvõte Arktika / subarktika piirkonna esimestest riikidest või nendega seotud loost! See näide pärineb Jan Andrewsi raamatust The Last Last First Time.
Süžeeskeem Tekst
VÄGA VIIMANE ESIMENE KORDA autor JAN ANDREWS
EVA JA TEMA KÄISID MERESE KOGUMISEKS MERELE
EVA KOGUS KOGU SEE MEREKORRUSELE
Eva Padlyat elas Põhja-Kanadas Ungava lahel inuittide külas. Talle meeldis merepõhjas kõndida nagu kõigil külas, et korjata rannakarbid söömiseks. Täna oli esimene päev, mil Eva üksi merepõhjas jalutas!
EVA UURIS MERE PÕHJUST, KUID KAOTI!
Eva ja tema ema haarasid oma kelgud kumbki kühvli, jääpeitli ja rannakarbiga. Nad jõudsid õigel ajal kaldale, et näha, et tõusulaine on välja langenud, ülal on ainult paks jää ja allpool merepõhi.
EVA LEIDIS TEMA TEE LÄBI Pimeduse valgusesse
Eva laskus end külmunud se a alla merepõhja. Küünlavalgel töötades oli ta varsti kogunud pannitäie rannakarbisid. Enda üle uhkust tundes otsustas Eva, et tal on veidi aega merepõhja uurida!
EVA LOODI ÜKS KORD ENDA EMAGA
Eva laulis, uurides kivimite basseine ja mängides merevetikakuhjades. Järsku sai Eva aru, et ta on läinud liiga kaugele. Loode oleks tagasi tulemas. Liiga kiiresti liikudes viskas ta küünla maha ja tuli kustus! Ta ei näinud läbi pimeduse.
Eva kogus julgust ja tundis end pimeduses. Ta andis küünlad tagasi ja suundus tagasi rannakarbipanni ja jääava juurde. Ta nägi, kuidas läbi augu paistis ere kuu. Kui ema teda tooma tuli, tantsis Eva rõõmsalt kuuvalgel!
Emaga jälle jää peal olles turvaline, kuulutas Eva uhkelt: "see oli minu viimane - esimene kord, kui ma üksinda merepõhjas kõndisin!"